Kirjad Berliinist. Dries Verhoeveni installatiivne lavastus „You are here“

September 19, 2011 § Leave a comment

Anne-Liis Maripuu*

Hollandist pärit teatritegija Dries Verhoeveni (s. 1976) installatiivne lavastus (installative Performance sks. k.) „You are here“ leiab aset Berliini Schönebergi linnaosas asuvas Gasometer’is, endisesse tööstushoonesse ehitatud hotellis. Enne etenduse algust antakse igale teatrikülastajale võti, millega ta saab oma hotellituppa minna. Tuba number 13, mille ma oma võtmega avan, on väike ja meenutab ühiselamutuba, kuhu ma Berliini saabudes elama asusin. Ka sisustus ei jää ülestehtud voodi ja selle kohal asuva kõlariga oma askeetlikuselt minu eelmisele elukohale kuigi palju alla. Kuna tooli toas ei ole, heidan voodile pikali. Mõne hetke pärast lükatakse ukse alt sisse paberileht umbes kuue küsimusega: Mida ma öösel unes nägin? Kuidas mõjutas nähtu minu päeva? Kas ma olen kelleltki kirja saanud? Kellega ma viimati telefonis rääkisin? Jne. Küsimustele vastatud, lubatakse voodile pikali heita. Ettevõtmine ei meenuta esialgu just kuigi palju teatrit – ei ole näitlejat, vaatajat ega vaadatavat.

„Sa oled minust 80 sentimeetri kaugusel, kuid ma ei tea, mis suunas on pööratud sinu nägu, kas sa vaatad paremale või vasakule või otse üles.“ Nii algab tekst, mida ma voodis lamades kuulen ning mille taustal hakkab peeglist lagi toas tõusma. Lagi kerkib seni, kuni minu jaoks muutuvad nähtavaks kõik 39 tuba koos nende elanikega, kelle hulgas on nii teatrikülastajad kui ka etenduse läbiviijad. Peegelpinnast on saanud lava ja minust kui sellelt pinnalt peegeldujast osa etendusest. Küll passiivne, kuid sellest hoolimata kõigi jaoks nähtav osa.

Passiivsest turvalisusest murtakse aga läbi tekstiga: „Ich weiß nicht was du heute gemacht hast, ob du vielleicht Post bekommen hast von deinen Estnischen Freundinnen in Bezug auf ein Treffen …“ („Ma ei tea, mida sa täna tegid, kas sa said ehk kirja oma eestlastest sõbrannadelt seoses ühe kokkusaamisega …“) Saan aru, et tekst, mis maheda naisterahva hääle kaudu minuni jõuab, on osaliselt kokku kirjutatud sündmuse algul vaatajatelt kogutud vastustest, sh ka minu omadest. Kavalehelt, mille iga teatrikülastaja pärast etenduse lõppu saab, võib lugeda Dries Verhoeveni sõnu: „Asi ei ole meis, ma olen selle hotelli vaatajate jaoks teinud. (…) Ma tahaksin lavastada üksiolemist.“ Teatrigrupi eesmärgiks on lasta igal teatrikülastajal tema enda lugu jutustada, ilma et ta sealjuures teatritegijaile silma peaks vaatama. Püütakse fikseerida hetke, mida iga inimene publiku hulgast jagab ülejäänud 38 juhusliku möödujaga, ning leida vastused küsimustele: kuidas suhestume üksteisega?, Missugune on meie lugu?, Kuidas saame üheskoos sellest hetkest jutustada?

Mingi hetk, kui peegelpinnalt nähtavatest koridorikäikudest on valgus kadunud ning neis ringi liikuvad etenduse juhid „Macarena’t“ laulavad, avaneb minu toa uks ning mind kutsub endaga kaasa küünalt käes hoidev meesterahvas. Me liigume koridori käike mööda hotelli keskel asuva toa poole, kus mulle pakutakse sooja pannkoogi-maitselist pallikest Poffertje’t, tüüpilist hollandi toitu. Seejärel saadetakse mind tagasi minu tuppa. Selle stseeniga on osutatud ühiskondlike rituaalide puudusele ning selle puuduse kompenseerimisele näiteks lõbustusparkide ning ühise „Macarena“ tantsimise kaudu. Etendus lõpeb stseeniga, kus minu tuppa siseneb naisterahvas, võtab minu voodi alt teki ja katab mu sellega kinni. Seejärel paneb ta end minu voodi kõrvale pikali, nihutab end siis minu voodi alla ja tuleb sealt mõne aja pärast jälle välja. Tekiga kinnikatmisega on minu meelest osutatud veel ühele rituaalile, mille praktiseerimist vanemaks saades üha harvem ette tuleb.

Etendusel kogetust jäi väga meeldiv tunne. Lisaks sellele andis ta võimaluse oma tegemistele küsimuste vastuste kaudu kõrvalpilk heita ning end nende läbi justkui peeglist näha.

*Anne-Liis Maripuu õpib Freie Universität Berlin’is teatriteaduse magistrantuuris.

Anu Lambi „Keskööpäike“ teatrifestivalil Draama 2011

August 22, 2011 § 1 Comment

Maris Balbat

Tallinna Linnateatris esietendunud Anu Lambi „Keskööpäike“ on arvatud Tartus toimuva Eesti Teatri Festivali DRAAMA 2011 põhiprogrammi ühena kaheksast viimase kahe aasta huvipakkuvamast lavastusest. Viis aastat tagasi mängiti Anu Lambi lavastust „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“ samuti Tartus Draama festivalil, tookord Treffneri kooli hoovis, ülikooli vahetus läheduses. Johannes Aaviku töödel põhinev lavastus, milles osatäitjateks lavaka 22. lennu üliõpilased, sobis Tartu vaimsusse erakordselt hästi. Mäletan tollase peamiselt üliõpilaspubliku eufoorilist suhtumist nähtusse, mäletan ka enda haaratust värskest ja ootamatust lavastusest.
Nii ootasingi Anu Lambi uut lavastust, mis samuti haarab tagasi eesti kultuuriloo varastesse aegadesse, tugeva positiivse eelhäälestusega.
Võiks kohe ära öelda, et tervikmulje ei olnud seekord nii tugev kui „Keeleuuenduse lõpmattu kurvi“ puhul. See-eest emotsioon lavastuse viimasest kolmandikust oli lausa vapustav (mul on raske aru saada Meelis Oidsalust, kes kriitiku emotsionaalse vastuvõtu lahutab tema hinnangust nähtule). Veidi skeptiliselt pani endasse suhtuma küll videoseletus etenduse eel (ja eriti selle lõpus), mis tollast kunstisituatsiooni lahti seletas ja ka Arthur Valdese müstifikatsiooni muigamisi kõneks võttis, seda siiski mitteteadjaile selgitamata. Ühelt poolt oli see ehk vajalik, teisalt – lavastus seda ei nõudnud.
Pisut teatrile NO99 omaselt (või valdeslikult?) näitlejatreeningult kulges lavastus tõusvas joones. „Kajaka“ paroodia oli vaimukas, kuigi mitte nii vaimukas kui Kristian Smedsi mitte-paroodiline „Kajakas“ Von Krahli Teatris. Alaksander Tassa lool põhinev põrgu-stseen jäi vaatemänguliseks. Lavastaja ja näitlejate energia plahvatas aga lavastuse viimases osas, kohvikustseenides. Vaimukalt ajastu, kommete ja inimolemuse üle naervad pildid olid sedavõrd jõulised, originaalsed ja teravmeelsed, et – andestagu mulle sookaaslased – näis, nagu oleks need lavale toonud meeslavastaja. Suurepärase stiili- ja mõõdutajuga tabasid lavastaja poolt mõeldu ära kõik näitlejad, nii mehed kui ka naised. Üks naine, Helene Vannari, särahtas aga erilise, võrratu koomikatajuga – sellist otsekui alateadvusest voogavat mängu ei kohta sageli.
Just see viimane osa täitis igati mu ootused Anu Lambi kui lavastaja (ja tema näitlejate) suhtes. Ootan ta järgmist lavastust vähemalt samavõrd, nagu nüüd ootasin „Keskööpäikest“.

Kontrollitud input–output

August 3, 2011 § 1 Comment

Riina Oruaas

Kolm dressides jopakollat teevad puuriida taga s..nalju – äratundmisnaer
Paha peategelane punase lipuga sõjaväeautos – rahvustunded löövad lõkendama
Noor ja kaunis näitlejanna laulab kurba setu regilaulu – härdume kõik
Ott Sepp tuleb lavale – naer
Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse – ohkame nukralt
Sigarisuits külmas külgvalguses – oo, atmosfäär!
Setukeelne rokk – oh, äge!
Kirjanik sööb kärbseseeni – kunstnikud, need on ju teada imelikud
Kummitused uurivad külmkappi – lahe absurd!
Jeesus teeb puusanõksu – päris hull!
Primadonna seisatab kaunilt kesklaval ja vaatab kaugusse – oo, eesti luule!
Eestlane muretseb – äratundmisnaer
Eestlane vabandab ja koperdab – äratundmisnaer
Eesti keeles on 14 käänet – äratundmisnaer
Laval mainitakse Pavlovi koeri – äratundmisnaer … wtf???

(Suve)teater toimib sel suvel üheselt mõistetavate märkide abil – kindel märk vallandab kindla reaktsiooni. Reaktsioon seisneb enamasti lihtsakoelises emotsioonis – kõige oodatum on muidugi naer, parimal juhul äratundmisnaer, millega end ikka ja jälle, jälle ja jälle „eneseirooniliselt“ suhestada. Lihtne on elu meil siin Liivimaal! Suveteater kui lõppematu laulupidu, vabaõhumuuseum ja kodulugu?
Kahjuks puudub juba ammu iroonia, ammu ei ole enam naljakas, ka mitte päriselt kurb.
Peko“ viimasel etendusel tõusis publik heldinult püsti. Oli selge, et see ei olnud kunstielamuse mõju, vaid kollektiivse ajaloomälu märkide taaskinnitamise heldimus – jookseme nagu Pavlovi koerad tuntud signaalidele tormi, keel vestil, unustades küsida, mida need märgid tegelikult tähendavad.
… ja olemegi sattunud järjekordsesse lõksu. Mis on ühe kollektiivse ajaloomärgi tegelik tähendus? Siin oleks ainet diskussiooniks ja ambivalentseteks dialoogideks, ehk isegi lepitamatuteks dialoogideks, kui laenata metafoori kirjandusteadlastelt. Praegu ei tegeleta teatrilaval mitte dialoogide, vaid ette teada deklaratsioonide esitamisega.

And I was like… yeeeeee!

June 16, 2011 § 2 Comments

Hedi-Liis Toome

Juba ammu ostsin Sireti käest ära pileti Nature Theater of Oklahoma etendusele „Life and Times. Episode I”. Ja no ega tegelt üldse palju sõpru pidi tulema sinna vaatama… isegi ööseks ja nii tulid Tallinna. Tartust. Ja Kata. Juba enne olin kuulnud, et Põhuteatris on jube palav, aga et ei tohi kindlasti ära minna pärast esimest vaatust, sest lõpp on ikka võimas. Ja mul õnneks oli vesi kotis ka kaasas ja juuksed panin kinni, siis ikka natuke rohkem õhku keha saab. Ja kui saali läksin ja leidsin oma koha, siis oli eriti hea, et see oli vahekäigu ääres, kuna ikka pika inimesena siis on mõnusam jalgu sirutada ja rohkem laiutada. Ja Joosep ja Maarja ka istusid samas reas ja Mari tuli ja üldse…

No ega seal ju algul muud ei olnudki kui tühi lava ja valge tagasein ja pillid lava ees. Et ikka mingit muusikavärki oli loota, mis mulle ikka tavaliselt meeldib… olen ju suur muusikasõber. Ja siis tulidki muusikud ja hakkasid mängima sissejuhatust. Hea biit oli ja tundus paljulubav. Siis tuli lavale tüsedam naine (Julie Lamendola) (no kas saaks olla veel rohkem Ameerika?) ja liikus kuidagi jube hästi ja laulis. Ja ega ma eestikeelset tõlget ei viitsinudki lugeda, vaatasin hoopis ingliskeelset… ikka kuidagi mõnusam oli lugeda ka samal ajal, kui kuulasin, siis midagi ei läinud kaduma tekstist. Ja tulid veel kaks naist lavale – no see väike naine (Anne Gridley) oli ikka eriti kreisi, täitsa uskumatu, mis näoilmed. Ja kolmas naine (Alison Weisgall) oli hästi ilus… ja nad muudkui laulsid ja laulsid ühe naise teksti oma lapsepõlvest. Mõned ütlesid hiljem, et oli raske jälgida ja nad alguses ei saanudki aru, et see on ühe inimese lugu. Aga mul polnud eriti keeruline, sest isegi olen pidanud kirjutama maha või noh, akadeemiliselt öeldes siis „transkribeerima” igasuguseid tekste ja kui kõik üles kirjutad täpselt, siis tulebki selline tekst kokku, igasuguste mhmh ja ahaha’ide ja segaste hüpetega ühelt mõttelt teisele.

Ja täitsa geniaalne idee, ma mõtlesin, teha siuke lavastus sellisest tekstist. Et üldse teksti ei kärbi ja teed täiega muusikali. Tundus nagu selline irooniline mõnitamine, samas näitlejad kõigest hingest mängisid. No kui mehed lavale tulid, siis läks juba päris lõbusaks – eriti vampiirihammastega noorema meesnäitleja (Gabel Eiben) tulek tagauksest.

Ja päris tabav oli see koht, kus lugu jõudis selleni, kuidas õpetaja ei lasknud WCsse minna ja pidi püksi pissima. Siis küll publik oli peaaegu täiesti vait, sest eks tõesti võis ette kujutada, kui õudne see võib olla, kui kuskil algklassis tunni ajal püksi pissid ja kõik sind narrivad, isegi kui lõpuks oled ise ainuke, kes seda veel aastate pärast mäletab.

Ega esimene vaatus hakkas veidi venima ka ja oli päris mõnus vaheajal lõpuks värske õhu kätte saada. Ja kui teine vaatus siis algas, mul olid suured ootused – olin ju eelmine päev kuulnud, et teine vaatus toob üllatusi – ja ikka läks algul edasi nagu esimene. Siis küll tekkis mingi hetkeline pettumuse hetk, et kas siis nüüd nii ongi? Aga ega mulle ju esimene vaatus juba väga meeldis, et mõtlesin, et miks siis mitte. Aga siis juba muutuski koreograafia keerulisemaks ja kasutati rõngaid ja muusikaliselt ka läks mitmekesisemaks, parodeeriti mitmeid muusikastiile ja naerda sai päris palju. Ja siis, kui lõpuks lavale läks muidu terve etenduse vältel ukulelet mänginud mees (Robert M. Johanson), kes istus veel ka saali poole seljaga ja hakkas laulma nagu veidi Beiruti häälega, siis tõesti ma olin täitsa vaimustuses ja mõtlesin, et Põhuteater on kõige lahedam maailmas ja tore, et saan näha siin kodust 10 minuti kaugusel selliseid asju.

Pärast oli tore ka see, et nägin öösel Sõpruses sedasama Robertit ja Elisabeth Connerit, kes näitas etenduse jooksul kaarte tekstidega – sest ikka päris raske võib-olla kõike seda meelde jätta ja ju neil tegelikult oli tekst ikka täiesti peas, aga lihtsalt vahepeal oleks vaja mingit sellist abi ja seda siis nad sealtsamast lava eest ka said – James Blake’i ja Hudson Mohawke’i peol. Koputasin neile õlale, ütlesin, et käisin etendusele ja et „I was like… yeeee, I really liked it!

Depressiivsed Vahing ja Normet

June 13, 2011 § Leave a comment

Maris Balbat

Vaino Vahing kirjutas oma näidendi „Pulmad“ 1977. aastal ning andis selle lavastada Ingo Normetile, kes viis aastat varem oli Pärnu teatris muljetavaldavalt toonud lavale tema „Suvekooli“. Seekord lavastust siiski ei tulnud, näidend keelati. Pole ka midagi imestada, küüditamine oli tookord eriline tabuteema. Vahing kirjutab Normetile: “Kahju, et „Pulmad“ teoks ei saanud, aga norutada pole ka mõtet“ (nüüdse lavastuse kavalehelt). Normet tõi näidendi Draamateatris lavale selle aasta jaanuaris. Vahingut enam ei olnud.

Normet sai nüüd realiseerida selle, mida ta tookord nii ehk teisiti teha poleks saanud: lõi koos kunstnik Liina Undiga depressiivse, väljapääsuta elu õhkkonna. Liina Undi osa poolpimeda, monokroomsete toonidega lava kujundamisel on siin oluline.

Näidendi tegevus algab 1949. aasta märtsis. Talupere, kes kord, 1941. aastal oli juba küüditamist oodanud, ootab nüüd uuesti äraviimist. Pereema Roosi (Mari Lill), kes  äraviimist lausa patoloogiliselt kardab, on seda oodates hirmust segi läinud. Pereisa Oskar (Lembit Ulfsak) on võtnud fataalselt stoilise hoiaku: tema siit enam ära ei lähe, lasku või maha. Poeg Jaan (Ivo Uukkivi) on rööpast väljas talult maa äravõtmise pärast ja on muutumas alkohoolikuks.

Kogu lavastuse alguse tegi minu jaoks pingsalt ja põnevusega jälgitavaks Lembit Ulfsaki mäng. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, aga see vankumatu, stoiline, enamjaolt püsivalt toolil istuv kuju aheldas pilgu kindlalt enda külge. Nii ehe, nii usutav, nii huvitav.  Milleski meenutas ta oma tüübilt  Ita Everi samuti minimaalsete väliste vahenditega loodud perenaist „Pilvede värvides“. Ulfsakilt väike meistritöö. Juba teine suur õnnestumine koos Ingo Normeti kui lavastajaga „Müügimehe surma“ järel.

Ivo Uukkivil pole nii tugeva partneri kõrval kerge, tahestahtmata jääb ta varju. Ka pole näitleja/lavastaja seisukoht siin päris selge: kas ongi tegemist pisut kerglase maavurlega, kes pigem laiab oma maa-kaotuse valuga, või tahetakse siin siiski näha traagikat, mis noore mehe jooma paneb? Praegu näib tegemist olevat pigem esimese variandiga.

Mari Lille ema Roosi jaoks, kes segiläinuna ja hirmununa kompse pakib, väga huvitavat lahendust pole leitud. Suuremad võimalused, kasvõi suhetes mehe ja pojaga, siin siiski aimduvad.

Igal juhul pole mul ühegi näidenditegelase lavasurmast nii kahju olnud kui Ulfsaki Oskari omast. Mida pärast seda veel lavastuses jälgida? Ja tõepoolest tekibki Jaani ja Hilda (Merle Palmiste) pulmapildi ajal tühik: nii ebaleva näitlejatemängu kui korraks hoo kaotanud tegelaste kujutluspilte edastava näidendi osas.

Kahes viimases pildis, mis kujutavad aastaid 1959 ja 1969, läheb asi märgatavalt huvitavamaks nii näitlejate mängu kui ka näidendi osas.

Veskis töötava alkohoolikust Jaani ja ta piirsituatsioonini viidud meeleheitel  naise Hilda duellid on dünaamilised, haaravad ja mõlemi näitleja poolt usutavalt esitatud. Vahingul, kes kirjutab:“ Võibolla on see imelik ja täiesti isikupärane, kuid mina ei suuda hoida lahus oma loomingut ja oma elu“, oli siin võibolla midagi võtta omaenese elust.

Mõlemi tegelase depressiivsus ja väljapääsutus on mõjuvad.

Vastuseta jääb siiski küsimus, kas Jaani alkoholism oli millestki (ajastu paine?) tingitud või pigem isikuomaduste tagajärg. On ju nii, et võrdsetesse tingimustesse asetatuina hakkab üks jooma, teine mitte.

Muljetavaldav on ka viimane pilt. Poja vene sõjaväes hukkumise tõttu joomise maha jätnud , inimesena muutuse läbi teinud Jaan on Ivo Uukkivi esituses jatkuvalt usutav ja huviga jälgitav. Esimese pildi kerglus ja eelnenud pildi vastutusvõimetu laaberdamine on asendunud tõsise valusa raskusega, empaatiatundega oma kannatava naise suhtes.

Väga mõjuva lahenduse on näitleja ja lavastaja leidnud ka oma pojakaotuse leinas tardunud, peaegu stuuporisse vajunud Hildale.  Nii nagu Ulfsaki Oskar lavastuse alguses, suudab ka Palmiste oma tegelase liikumatuses tajutavaks muuta tema siseelu raskuse ja valu. Merle Palmiste on muutunud väga tõsiselt võetavaks näitlejaks.

Sentimentaalsuseta ja napilt lõpetab Normet lavastuse imeväikese, kuid siiski lootust sisendava pilguga oma tegelaste tulevikku: vaikselt ja nagu märkamatult võtab Hilda kõrval istuv Jaan oma naise käe. Kunagised räiged seksuaalsed rünnakud on asendunud naise kui sõbra, kui inimese tajumisega. Siit võivad nad koos edasi minna.

Mõjuv lavastus, mõjuv näidend. Ainus, millest kahju:  et autor oma näidendi lavaletulekut enam ei näinud.

„Stunde Null“

June 7, 2011 § Leave a comment

Kristel Pappel

Aprillikuus Leipzigis olles avanes mul võimalus külastada ooperiteatri peanäitejuhi Peter Konwitschny proove ja näha hiljem ka tulemust laval: parasjagu valmistas ta ette Richard Straussi „Elektrat“ (1909). Praegu juba 66-aastane Konwitschny on üks olulisemaid ja uuenduslikumaid lavastajaid kogu ooperimaailmas ja seni ainus, keda ajakiri „Opernwelt“ on lausa viiel korral kuulutanud aasta lavastajaks. Minu suureks rõõmuks avaldas Konwitschny ise soovi tulla Tallinnasse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse , töötamaks noorte lauljatega 2012. aasta kevadel. Ja seda hoolimata oma tihedast kalendrist.

Ülipingeline kalender on tinginud aga selle, et ta oma edukamaid lavastusi kordab eri ooperiteatrites enamasti uue koosseisuga – ooperis küllaltki levinud praktika. Niisugune „recycling“ äratab küll kriitikat, ent kui tulemus on väga hea, siis lepitakse sellega. Straussi „Elektra“ lavastas Konwitschny kõigepealt Kopenhaageni uue ooperiteatri avamiseks ja seejärel Stuttgardis.

Nüüd Leipzigis korratud „Elektra“ oli väga tugev, kõigekülgselt mõjuv. (Tuletan meelde, et lugu räägib Elektra kättemaksust emale ja tolle armukesele Elektra isa Agamemnoni tapmise eest.) Konwitschny ja ta kunstnik polnud sidunud seda ühe konkreetse ajaga, aimata võis eelmise sajandi 70ndaid, millele vihjasid kostüümid ja vähene valge nahkmööbel. Protestiv Elektra oli tumedas kampsunis ja teksastes, ta alalhoidlik õde Chrysothemis muidugi kenas kodukleidis. Tagaseinale projitseeriti pilvist taevast kord sinisemat, kord ähvardavat, kord veripunast. Ja lõpuks, Elektra ekstaatilise tantsu ajal, purskusid seal tulevärgijoad. Sellest aga hiljem lähemalt.

Samal tagaplaanil hakkas koos orkestri esimeste helidega tuksuma ajatabloo, kuid tagurpidi: 1.17, 1.16 jne. Aga „Elektra“ kestab umbes 1 tund ja 47 minutit. Niisiis jõuti millalgi hetkeni 00.00. See oli asja tuum, „Stunde Null“. „Nullltund“ on nagu puhta lehe hetk, Saksa ajaloos kasutatakse seda 8. mai 1945 ja vahetu sõjajärgse aja kohta. See on hetk, mil kõik on võimalik, me justkui hoiame ajalugu käes ning meist oleneb, milline on uus sündmusteahel. Konwitschny lavastuses saabus 00.00 siis, kui on tapetud Elektra ema Klytaimnestra ja ta armuke Aigisthos. Näeme nende surma laval, see on lahendatud nii, et nad (kõigepealt Aigisthos, siis Klytaimnestra) tulevad põgenedes lavale, siin tabab neid Elektra venna Orestese püstolikuul (kirves on Elektra käes), aga nad ei sure veel kohe, vaid roomavad lava keskel oleva antiikse vanni juurde (Agamemnon tapeti vannis ja seda näidati meile tummstseenis enne ooperi päris algust . Elektra lööb neid veel mõned korrad kirvega. Kui see on läbi, võiks ju tapatalgud lõpetada, tablool on 00.00, „Stunde Null“.

Aga ei. Vägivallakett jätkub. Elektrast ja Chrysothemisest olenemata tapetakse edasi. See on kooristseen, mida harjutati ühes nähtud lavaproovis. Kooriliikmed sisenevad gruppidena põgenedes, igal kooriliikmel oma roll ja oma suremisviis. Tulevärk, Straussi võidujoovastuses muusika – selle taustal on kuulda automaadivalanguid ja laval näeme mahalangevaid, surevaid inimesi (võimalikult erinevalt ja võimalikult aeglaselt, nagu lavastaja Konwitschny nendega harjutas, et oleks katkematu suremine ja ei jääks auke). Ajatabloo käivitub uuesti ja hakkab hüsteeriliselt kiires tempos tormama.

Lõpuks tabavad lasud ka Elektrat ja Chrysothemist. Mõnda aega nad veel laulavad ja siis ongi kõik. Üks diktatuur asendus teisega, kõik eelmise ühiskonna liikmed tuli surmata, ükskõik, olid nad poolt või vastu. Orestes oli tehtud sõnakuulelikuks tööriistaks oma valges ülikonnas hooldaja kätes (temaga koos tuleb Orestes inkognito koju tagasi), kes ilmselt ongi uus diktaator. (Aga ei Orestest ega seda hooldajat meile enam ei näidata, õnneks, lavastaja usaldab vaataja arusaamist ja fantaasiat ning väldib plakatlikkust.)

Kõik osatäitjad mitte ainult ei laulnud suurepäraselt, vaid ka lõid elavad vastuolulised tegelaskujud, täitsid väga täpselt lavastaja ülesandeid. Kui palju oleneb mingi detaili paikapanekust proovis! Sellest, kuidas keegi kuulab, kuidas ja mida teeb sel ajal, kui lavapartner pikalt laulab! Ja veel oluline moment: lugu jutustatakse nii, et pole mustvalgeid kontraste, kõigi käitumine on motiveeritud. Väga võimsad olid naised: Janice Baird (laulis ka Kopenhaagenis – Elektra), Doris Soffel (vapustav Klytaimnestra), Gun-Brit Barkmin (Chrysothemis). Kuulus Gewandhaus-orkester pingutas ka, ehkki nad ei olevat veel otsustanud, kuidas suhtuda ooperi peadirigenti ja uude intendanti Ulf Schirmerisse, kes etendust dirigeeris.

Islamist. Inimlikult.

June 1, 2011 § Leave a comment

Hedi-Liis Toome

Enne „Radio Muezzinit“ olin näinud ühte Rimini Protokolli lavastust – „Best Before’i“, mis on ehe näide osavõtuteatrist ehk teatrist, kus publik määrab etenduse kulgu. Kõigil saalisistujatel oli käes mängukonsool, mille abil sai juhtida ekraanil olevat enda loodud tegelaskuju, kes lavastuse jooksul sünnist surmani kulges. Minu suurim emotsioon tollest lavastusest oli minu oskamatus mängukonsooli kasutada, mistõttu ei saanud ma kandideerida kogukonna presidendiks, kuna ei suutnud lihtsalt enda tegelaskuju piisavalt kiiresti õigesse kohta liigutada.

„Radio Muezzin“ jätkab Rimini Protokolli dokumentaalteatri traditsiooni*, tuues lavale tavalised inimesed, kes esinevad iseendana ja oma lugudega. Taanis Århusis rahvusvahelisel ILT teatrifestivalil nähtud lavastuses räägivad oma loo neli muezzinit ehk meest, kes islamiusulisi mitu korda päevas palvusele kutsuvad: esimene on pime Koraani õpetaja, kes iga päev kaks tundi marsaga mošeesse sõidab, teine talupoeg ja endine sõjaväe tankijuht, kes lisaks ka mošees iga päev tolmu imeb, kolmas ametilt elektrik, kes alles pärast tõsist õnnetust hakkas mošees käima ja Koraani deklameerima ning neljas mees on kulturist ja maailmameister Koraani ettelugemises.

Lavastuse keskmes on Egiptuses nüüdseks toimima hakanud (kuid lavastuse esietendusel 2008. aastal alles valmimisjärgus) seadus, mis lubab kasutada vaid eellindistatud palvusekutset, mida raadio vahendusel kogukonnale edastatakse. Kairos on 30 000 mošeed, nii et võib ette kujutada, millise helidemaailma lõi erinevate häälekõlade ja -tugevustega muzzeninide palvekutse enne seaduse kehtimahakkamist – nüüdseks tekitab seda siis standardiseeritud helilint. Viiendaks tegelaseks lavastuses ongi raadiomehhaanik, üks seadme väljatöötajatest.

Muide – üks lavastuses osalenud muzzeninidest (kulturist) on nende riigi poolt väljavalitud kolmekümne hääle hulgas, kelle sisselauldud palvusekutset kasutama hakati. Seetõttu on ta teiste „näitlejatega“ tülli läinud ning lavastuses enam ei osale. Nüüd loeb tema teksti paberilt noor araablane, kes ei püüagi seda pähe õppida või teda jäljendada – ainuõige variant lavastuse puhul, kus ei ole võimalik reaalselt eksisteerivat ja enda elul põhinevat lugu jutustavat inimest kuidagi näitlejaga asendada.

Eestlase peamine kokkupuude islamiga käib meedia kaudu, kus uudiste keskmes on radikaalsed ja fundamentalistlikud islamirühmitused, kellel näiteks „Radio Muzzenini“ tegelastega midagi ühist ei olegi. Neli egiptlast on ühelt poolt täiesti tavalised inimesed, kes uue seaduse tõttu kaotavad oma töö – inimlikul tasandil on sellega lihtne samastuda kõigil, kes sellise probleemiga kokku on puutnud. Teiselt poolt võimaldab lavastus saada aimu religioossetest reeglitest lähtuvast kogukonnast – mehed on end jäägitult oma ametile pühendanud, tunnevad end justkui jumala poolt äravalitutena, sest viivad läbi olulist riitust ja traditsiooni. Nad ei ole kaotanud mitte ainult oma töö, vaid ka elu mõtte.

Ka kujundus toetab sakraalse ja ilmaliku põimumist: tagaseina kinnitatud ekraanil näeme fotosid tegelaste päriselust – lapsena, noorukina, tööl, sõpradega, lastega; videoklipid tänavamüra salvestustega viivad islamliku maailma igapäevaelu keskmesse. Lava ise on kaetud vaid suure vaibaga, kus igale mehele leidub istekoht väheste vajalike rekvisiitidega: pimedal mugav tool, elektrikul juhtmed ja muu sellega seotud träni, kolmandal mehel raamat, neljadast tegelasest on jäänud lavale jõutõstmise kang. Kuid lavastus algab ise palvuse kutsega ning nii videoklippides kui ka laval näidatakse, kuidas ennast enne palvusele minekut pesta, kuidas toimub palvetamine, mošee koristamine jne. Usk ja igapäevaelu on tihedas seoses: publikuni tuuakse nelja religioosse inimese elu, kes peavad alla vanduma tehnoloogilistele arengutele, mis mõjutavad ka nii meie mõistes konservatiivset ühiskonda nagu seda on islamimaailm. Lavastuse lõpuks jääb eeslavale keset punktvalgust vaid valjuhääldi, mitte inimesed. Mida küll Muhhamed selle peale kostaks?


*Eesti keeles saab selle kohta lugeda Madli Pesti magistritööst.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.