Poolikult välja mängitud idee

Maris Balbat

Sügisesel Tartus toimunud festivalil DRAAMA küsisin festivali kuraatorilt Madis Kolgilt, kas festivali programmi poleks ehk võinud võtta ka Priit Pedajase „Augustikuu“. Madis Kolk arvas, et „Augustikuu“ on küll tugev psühholoogiline lavastus väga heade näitlejatöödega, aga seal puudub  Pedajasele ainuomane laad. Ta lootis seda tulevat Pedajase järgmise aasta meremeeste-lavastusest, mis põhineb ühel tõestisündinud Kihnu poisi lool. Selleks lavastuseks sai 2011. aasta jaanuaris lavale jõudnud Villem Tuuni „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“.

Nüüdseks võib öelda, et kunstilise taseme võrdluses jääb „Augustikuu“ neist kahest siiski esikohale, põhjuseks eeskätt dramaturgiline alus.

„Hirmsa veretöö“ müstilise aiandushuvilise autori näidendil on kindlasti omad plussid: loomulik jõulinegi dialoog, tollase 19. sajandi lõpu mereasjanduse tundmine, üksteisest selgelt eristuvad meremeeste-karakterid. Ja ka aegumatu, tänapäevaseks mängitav teema: üksikisiku terroriseerimine rühma poolt. Purjelaeva meeskond kahtlustab noorukest Kihnu poissi varguses ja merel tehakse vastse laevapoisi elu põrguks. Kuni alandatud ja piinatud poisi kannatus katkeb ja ta peaaegu kogu laevameeskonna tapab.

Leida selline tõestisündinud lugu Eesti meresõidu ajaloost ja rakendada see oma näidendi idee teenistusse –see võis ahvatleda küll.

Sama teema on suureks mänginud tuntud kirjanikud ja filmilavastajadki: Willem Golding oma raamatus „Kärbeste jumal“ ja Peter Brook selle põhjal tehtud filmis, aga ka Lars von Trier oma filmis „Dogville“. Eriti viimane sarnaneb oma põhistruktuurilt Villem Tuuni näidendile: väiksesse suletud külaühiskonda tuleb tagaajajate eest varju otsima heauskne tüdruk (Nicole Kidman), kes alandlikult külarahvast teenib, seejärel kogukonna poolt reedetakse, alandatakse-mõnitatakse ja ahelatesse pannakse. Tüdrukut tuleb päästma tema maffiapealikuks osutunud isa ning isa ja tütar tapavad automaaditulega kogu reetliku külarahva. Tapjaid ei ole heroiseeritud, lihtsalt osutatakse, milliste tagajärgedeni võib viia ülekohtune sadism.

Nii ka Kihnu poisi Jaan Umbi loos. Lavastus säilitab poisi teo suhtes neutraalsuse, kuid ehk suhtub pisut ükskõikselt ka laevameeste jõhkrutsemisse. Kas lavastaja kartis pedaali liigselt põhja vajutada?

Villem Tuuni mereteemaline ja osalt Kihnuga seotud lugu viib mõtted tahtmatult Smuuli „Kihnu Jõnnile“, kus samuti toimumispaigaks laev kui maailmamudel ning toimumisaegki enam-vähem sama. Ideelaeng aga lausa vastandmärgiline : hea ja inimlik Jõnn oma loruvõitu meeskonnale humaansust osutamas ja kõik happy endiga lõppemas. Võiks arvata, et võimalused dramaatilisteks suheteks ja seega ka köitvuseks on Umbi-loos võrratult suuremad, aga võta näpust: Smuuli ilmekad, reljeefsed, ökonoomsed karakterid,võrratu keel, ühele ideele keskendatus osutuvad siin igati võitjaiks.

Villem Tuuni näidend, peitugu selle nime taga kes iganes, ei räägi autori suurtest dramaturgikogemustest. Noore laevapoisi ja sadistliku meeskonna vastasseis mängitakse maha pigem nagu muuseas, näidendi ruum on täidetud peamiselt meeste pikkade jutustustega oma meremehejuhtumustest, mis vähemalt minu jaoks üleliia köitvad polnud. Näitlejad mängivad karakterid välja küll neile materjali poolt pakutud võimalustes, aga Smuuli näidendi tegelaskujudele vastavat eredust siin siiski ei sünni (eks mänginud lavastaja Pedajaski „Ugalas“  Jaan Toominga „Jõnni“-lavastuses meeldejäävalt soomlast Anttit). Vapustav terroriõhustik laeval jääb loomata. Väga hea näitlejatööna jäi meelde Ülle Kaljuste Madle, Jaan Umbi ema – loodud täiesti ootamatutes, Kaljuste poolt varem kasutamata värvides.

Kuid tervikuna võiks rääkida pigem paljupakkuva idee poolikust lahendamisest kui pedajasliku atmosfääri meeldesööbivast loomisest.

Tootsi pulm ja argipäev

Hedi-Liis Toome

Urmas Vadi oskab lugusid kirjutada ja publikule jutustada. Tema autorilavastus „Rein Pakk otsib naist“ Tartu Uues Teatris on üsna puhas jutustamisteater, mõtteline järg „Peeter Volkonski viimasele suudlusele“. Kuid erinevalt „Volkonski suudlusest“, mis keskendus täielikult näitlejate mängule ja tekstile, on Vadi seekord mänginud ka vormiga: näitlejate esitatud monoloogidele lisaks on Helena Merzini ja Rein Paku minevikku jääv armastuslugu esitatud ekraanil helendava mustvalge fotomontaažina (režii Jaak Kilmi), millele näitlejad reaalajas teksti peale loevad. Justkui tummfilm ja koomiks ühes.

Ega kedagi ei üllata enam tõdemustega, et ka „paksud inimesed tahavad kedagi armastada ja nende ilumeel on sama arenenud kui ilusatel inimestel“ ja et „ilusa inimese elu ei ole tegelikult lihtsam, kui koleda ja paksu inimese elu, mis sellest, et see väliselt võib nii paista“. Räägivad ju sellest Hollywoodi romantilised komöödiadki. „Rein Pakk…“ on samuti omamoodi romantiline komöödia, koletise ja kaunitari lugu – lihtsalt tegelasteks on reaalselt eksisteerivad inimesed (Rein Pakk ja Helena Merzin), kes loo põnevuse huvides (võiks isegi juba öelda, et Vadi traditsiooni kohaselt) müstifitseeritakse.

Kui „Volkonski suudluses“ oli suur roll raamatul „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist“, defineerides Peeter Volkonski armastust Laura Petersoni vastu, siis Helena Merzini jaoks on armastuse piibliks Oskar Lutsu „Kevade“ (tegelikult ka kõik selle raamatu järjed). Helena isa Leonhard Merzin mängis filmis õpetaja Lauri, kuid minu meelest peategelaste olemuse seisukohast veelgi tähtsam  – Paunvere lood on eesti kirjanduse üks tüvitekste, aidates määratleda eestlast. Ja kui meesttegelaste poolest on raamat üsna mitmepalgeline (krutskivend ja hilisem taluperemees Toots, kiusupunnist mitmenaisepidajaks saav Kiir, igavene unistaja Arno, paks(!) Tõnisson, väike Tiugu, imeilus Imelik jne), siis naistel polegi alguses samastuda kellegagi peale Raja Teele. Ja samavõrra kui Raja peretütar on ilus, on ta ka ülbe bitch. Võib-olla just Teele teatud iseloomuomadustest ajendatuna vihkabki Ilus Helena pakse ja koledaid inimesi („õudne, kui pidin lavakunstikoolis olema füüsilises kontaktis oma kursavendade Ago Andersoni või Tarmo Männardiga“) ning suhtleb Reinuga alguses vaid seetõttu, et tal on mobiiltelefon ning rinnataskust punnitavad välja soome margad (ikkagi 90ndad!). Kuid armastus on pime ja selles loos on pimedusega löödud nii Helena kui Rein.

Nii nagu pärast Tootsi pulma tuleb argipäev, ei kesta lõpuks igavesti ka selle loo armastus. Samuti ei jätku pidevalt kannatust oodata süžeepöördeid, mis publiku huvi jälle sajaprotsendiliselt üles kruviksid ja pilgud näitlejatele või tagaseinas asuvale ekraanile naelutaksid. Just kohati venima hakkav lugu ongi lavastuse suurimaks miinuseks – paradoksaalselt ei oskaks samas pakkuda, milliseid kohti publikust lähtuvalt kärpida oleks võinud. Siiski tundub, et Tartu Uus Teater on see koht, kus Vadi&Co oma asja ajada saavad. Ja peaasi, et ajavad.