Oh, mamy, mamy blue

May 6, 2011 § Leave a comment

Hedi-Liis Toome

POT festivali raames Noblessneri valukojas näidatud „Hard To Be A God“ on superhea näidisteater. Miks? Sest mina nägin selles kõike seda, mida ma Bertolt Brechti teatriteooriatest lugenud olen, kuid kuskil päriselt kogenud pole.

Ungari filmirežisöör ja „algaja“ teatrilavastaja Kornél Mundruczó näitab meile ühiskonna põhjakihti. Suures rekkas õmblustöökoda pidav Mamy Blue müüb lisaks vale-Gucci teksadele ka oma õmblejannasid prostituutideks ning ei kohku eduka äri nimel tagasi mitte millegi ees. Kui ta satub peale oma kahele õmblejannale, kellest üks teisele vihmavarju küljest võetud traadi tuppe torkab, et veel sündimata laps üldse ilmavalgust ei näeks, katkestab Mamy Blue raseduse ise paljakäsi ära.

Peamiselt moodustubki lavastus väga räigetest stseenidest, kus prostituute füüsiliselt alandatakse – see kõik jõuab saali küll video vahendusel, kuid publik on vägagi teadlik, et see toimub siinsamas seina taga. Ühele alasti näitlejannale pannakse kett ümber kaela, seotakse silmad kinni ning sunnitakse liiva seest koera kombel midagi otsima, teisele naisele valatakse kuuma vett paljale seljale jne. Juba lavastuse eelinfogi ütleb, et nõrganärvilistele ei soovitata ja alla 16. aastaseid saali ei oodata. Tõesti – vägivald ja selle räige kujutamine tundub olevat selle lavastuse üks eesmärke iseeneses.

Kuid etenduse jooksul empaatiat tegelastega ei teki, sest võõritusefektid on selged ja nähtavad. Tõsised stseenid vahelduvad brechtilike Songide ehk laulunumbritega, kus osalevad kõik näitlejad – ka hetk tagasi piinamisel põletushaavu talunud alasti neiu, kes oma pea kelmikalt põrandalt üles tõstab, et teistega laulus ühineda. Näitlejad on vaheldumisi rollis ja sellest väljas – juba alguses ütleb rekkas töötav verise näoga arst, kes publiku Noblessneris saali laseb ning loosse väikeses sissejuhatuse teeb, et ta on tegelikult näitleja ja midagi karta pole vaja. Kogu etenduse aja heidetakse vilksamisi pilke publikusse, tekitatakse ja lõhutakse vaheldumisi neljanda seina efekti, distantseerutakse ümbritsevast ning palutakse samas kedagi publiku hulgast naisi asendama.

Kuna inimkaubandus ja Ida-Euroopa sotsiaalprobleemid on juba igav ja vana teema, on ka „Hard To Be A God“ lisanud sellele temaatikale haiglase twisti. Naistepiinajad teevad eelpoolmainitut filmi tarbeks, millest saab kättemaks filmi režisööri Karoly isale, kes oma tütart lapsepõlves seksuaalselt ahistas, temaga lapse sai ja mõlemad lõpuks tappis. Mamy Blue’gi pigistab lõpuks kõige ees silmad kinni, sest Karoly lubab temaga abielluga ja eks ole need just sutenöörid, kes kõige enam armastust leida loodavad. Grande finale’iks on suur veresaun, mille korraldab südametunnistusega doktor.

Musta huumori austajatele võib seda isegi soovitada kui pikantse huumoriga vürtsitatud kurbmängu sotsiaalsetel teemadel. Veri voolab, aga pisarad pole tõelised!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

What’s this?

You are currently reading Oh, mamy, mamy blue at teater3000.

meta

%d bloggers like this: