Tõukeratta-hobused ja vannimütsiga lõgismadu

March 20, 2011 § Leave a comment

Madli Pesti

VAT-teatri uuslavastuse “Hea, paha ja inetu” meeleolukal ajalehe vormis kavalehel defineeritakse asjakohaselt satiir ja minimalism. Jah, Aare Toikka lavastus on tõesti minimalistlik satiir. Ja sellena hästi õnnestunud. Lavastus on igati aaretoikkalik, kuid mitte enesekordustesse uppuv, vaid oma käekirja värskelt ja nooruslikult läbimängiv. Omadussõnad, millega seda käekirja iseloomustada, on ikka “mänguline”, “lustlik”, “leidlik”.
Esmapilgul tundub üpris hullumeelse ideena kanda žanrifilm (vestern) üle pisikesele keldrilavale. Tagantjärele võib öelda, et lavastaja Toikka on teinud seda ilmselt ainuvõimalikul viisil. Poleks ju mõeldav ajada taga realismi. Selle asemel on püütud edastada atmosfääri. Loodud õhustikus on publikul ütlemata mõnus muheleda. Keegi, ei laval ega saalis, võta end ülemäära tõsiselt. Kuna näitlejad vaatavad end sõbralikult kõrvalt ja naeravad enda kui poisikeste üle, siis ei saa ka publik end surmtõsiselt tunda. Ilmselt on möödunud üks erakordselt lustlik prooviperiood, mis on täiskasvanud mehed muutnud heas mõttes väikesteks poisteks. Milline mõnu on püssi paugutada ja cooli mängida! Nii cooli! Kõik on väljapeetud ja stiilsed.
Aare Toikka on ka suurepärane dramatiseerija. Hästi jooksva lavalise loo ülesehitajana on ta end näidanud ammu, ka seekord on raske millegi üle kobiseda. Ehk oleks kogu lugu võinud tsipa lühem olla, kuid naudingu ja energiaga mängivaid näitlejaid jälgida on samas ka puhas rõõm.
Lavastaja Toikka ja kunstnik Kaspar Jancise koostöö tabas jälle kümnesse. Lihtsuses peitub geniaalsus. Laval on vesternite kohustusliku elemendina kõrtsiuksed, kust ja kuhu saavad tegelased läbi lennata-kukkuda-kakerdada. Tegevuspaiku saab edukalt märkida maalitud siltidega ja nt kõrbet markeerib kaktusekujuline valgus mustal taustal. Kõrbes elutsevad ka raisakotkas (Margo Teder) ja lõgismadu (Ago Soots) – näitlejate lugematutest rollidest ühed lustlikumad; loomadest mängivad näitlejad veel näiteks lambaid ja koeri. Lavakujundus ehk kahe kõrtsi uksed demonteeritakse etenduse lõpupoole ja neist luuakse surnuaed. Leidlik detail on ka tõukerataste kasutamine hobustena – väike hobusepea või hobusekuju mustaks värvitud tõukerattal – kõik on selge ja fantaasiarikkalt edasi antud. Sellise teatri suurim väärtus peitubki ehk publiku fantaasia elavdamises ja lava-saali vahelises energiasärinas. Näitlejatest oleks siinkohal veider hakata kedagi eraldi esile tõstma, sest kõik neli VATi meesnäitlejat teevad fantastilise töö. Kõik põhikarakterid on täpselt paigas ning rollist rolli hüppamine on nauditav nagu ikka.
Tuntud kitarrikollektiivist Weekend Guitar Trio on hetkel lausa 2/3 liikmetest oma tegevusega teatrit elavdamas. Kui Tõnis Leemets raamib Tartu Uues Teatris lavastust “Edu”, siis sama teeb Mart Soo VAT-teatris. Ja teeb seda igati meeleolukalt. Muidugi on täpne ja stiilne tema otse laval esitatud muusika. Kas live-muusika laval saab uueks trendiks? Ka “Hea, paha ja inetuga” samal päeval Endlas esietendunud Johannes Veski lavastuses “Mees, kes teadis ussisõnu” teeb olulise taustajõuna laval kaasa kitarrist Robert Vaigla.
Lõpetuseks loodan veel, et teatri-vesternist saab teatri ekspordiartikkel ning poisid saavad ka välislavadel püssi paugutada.

PS. Etendus ei sobi neile, kes arvavad, et teatrilaval ei tohi karjuda.

Advertisements

Where Am I?

You are currently browsing the VAT Teater category at teater3000.